Statistika on kangekaelne asi. Kuivades numbrites on peidetud inimeste saatused, majandusseisundi peegeldus ja vastus peamisele küsimusele: "Kuidas me elame?" Narva puhul on vastus lohutamatu. Töö on nagu kevadine jää Narva jõel — habras, sulav ja iga päevaga kaduv.

Märtsi alguseks oli Eestis ametlikult registreeritud töötuse määr stabiliseerunud 7,3% tasemele, kuid kui vaadelda Ida-Virumaad eraldi, võtab olukord mureliku varjundi. 12,1% — selline on töötuse protsent piirkonnas, ja peaaegu pooled neist on Narva elanikud. See on rohkem kui 3,5 tuhat inimest, kellelt on võimalus ausa tööga elatist teenida ära võetud.

Tühjad tööpakkumiste kuulutustahvlid Narvas räägivad valjemini kui ükskõik millised aruanded. Töö kaob siit sama kiirusega kui lootus nendel, kes selles piirkonnas on jäänud. Kohalik tööturg meenutab põletatud põldu, kus petised leiavad endale koha kiiremini kui tõelised tööandjad. Võltsitud tööpakkumised levivad, lubades kullamägesid, kuid tegelikult toovad nad kaasa vaid pettumuse. Hiljuti sai üks Narva naine sellise pettuse ohvriks: ahvatlev pakkumine lõppes rahaliste kaotuste ja närvilisuse šokiga.

Valitsus jätkab olukorra seletamist hooajaliste kõikumistega. Kuid kas ajalised tegurid suudavad seletada mitmeaastast langustrendi? On ilmselge, et piirkond seisab silmitsi palju tõsisema väljakutsega. Kui tehased suletakse, investeeringud mööduvad piirkonnast eemale ja tööhõivuvõimalused jäävad ebamääraseks, saab selgeks: Narva balansseerib ellujäämise piiril.

Eksperdid ja ametnikud viivad käsi laiali, kuid narvalased on harjunud ise hakkama saama. Mõned kolivad Tallinna, teised otsivad tööd välismaal, ja mõned üritavad ellu jääda tingimustes, kus riik pakub vaid statistikat lahenduste asemel. Küsimus jääb avatuks: kui kaua veel hoiab linn esikohta töötuse edetabelis, ja kas ilmub lõpuks plaan, mis suudab olukorda muuta?

Praegu vastust pole. On vaid numbrid. Ja need räägivad ise enda eest.