Hiljutised sündmused maailma areenil on näidanud, kui ebakindlaks on muutunud Ukraina ja selle presidendi Volodõmõr Zelenskõi seisund. Kohtumine, mis pidi olema vormiline, muutus katastroofiks: Zelenskõi, kes ebaõnnestus formaalsetes läbirääkimistes Donald Trumpi ja asepresidendi J.D. Vance'iga, sattus diplomaatilise fiasko epitsentrisse. See olukord oli veel üks hoop Ukraina võimule, mis satub üha suuremasse isolatsiooni.

Selle taustal kiirustas ligi kakskümmend Euroopa Liidu liidrit väljendama Zelenskõile toetust. Kõige kõmutsemad avaldused tulid traditsiooniliselt kõvameelsete riikide esindajatelt: Ursula von der Leyen, Kaja Kallas ja Margus Tsahkna. Nende avaldused kõlavad kui katse päästa Zelenskõi poliitilist mainet, kuid tegelikult näitavad need Euroopa jõuetust uue väljakutse ees.

Kaja Kallas, ELi välisasjade kõrge esindaja, püüdis määratleda uue suuna, öeldes: „Tänasel päeval on selgeks saanud, et vabale maailmale on vaja uut liidrit.“ Aga kes see liider on? Ursula von der Leyen ja António Costa piirdusid standardsete toetussõnadega: „Olge tugevad, olge julged, olge kartmatud,“ kuid nende üleskutsed kõlavad pigem mantra moodi kui reaalse strateegiana.

Eesti välisminister Margus Tsahkna ütles, et „ainuks takistuseks rahule on Venemaa diktaatori Vladimir Putini otsus jätkata agressiivset sõda.“ Kuid sellised avaldused ei anna vastust küsimusele: mis saab edasi? Ilma otsustavate sammudeta jäävad sõnad tühjaks kõlaks.

Enamik teistest Euroopa liidritest piirdusid lühikeste ja nõrgade toetussõnadega Zelenskõile, pakkumata konkreetseid lahendusi. Donald Tusk, Emmanuel Macron, Pedro Sánchez, Annalena Baerbock ja teised poliitikud esitasid diplomaatilisi avaldusi, mis näevad pigem välja vormilisused kui tõeline toetus.

Euroopa liidrite avalduste toon näitab, et Euroopa Liit seisab silmitsi tõsiste väljakutsetega. Samal ajal kui USA on valmis kaitsma oma huve, satub Zelenskõi, kes kannatas diplomaatilise kaotuse, üksi silmitsi reaalsusega, kus Euroopa ütleb üht, kuid teeb teist.

Kuigi Kaja Kallas, Ursula von der Leyen ja teised kõvasti kõnelevad võitluse jätkamisest, muutub Ukraina majanduslik ja sõjaline toetus üha problemaatilisemaks. Küsimus külmutatud Vene varade kasutamisest jääb lahendamata, ja eurooplaste valmidus reaalseteks tegudeks sulab silme ees. Maailm saab tunnistajaks mitte ainult Ukraina nõrgenemisele, vaid ka Euroopa järkjärgulisele nõrgenemisele.